Hei! olen elus!

Taaskord on möödunud viimasest sissekandest terve igavik. Aga vahepeal käis Kadri siin. Tuli Amsterdamist ridiküli taolise kotiga ja lahkudes oli lukk igatahes puruks. Jah! Me käisime poodides. Jah me raiskasime esimese 2 päevaga piinlikult suure summa raha kuskile...?
Aga see ei ole tähtis, sest meil oli puhast kvaliteet aeg. Ma ei taha endast jätta muljet, nagu me oleksime siin puhanud ja muuseumides käinud... Puhtakujuline reiv.

Ja Londonis on kevad juba tükk aega ja minu südames endiselt täpselt sama lugu! Mis on tähtis?
Mul on oma kodu. Päris oma imeilus tuba, rajoon jäi küll samaks, sest ma tunnen ennast siin juba täitsa koduselt ja kes viitsiks rentida rekka, et kogu mu kraam teise linnaotsa sõidutada? Uskumatu, kui mu tuba vaadata, ei paista kuskil otsast tõde, et ma olen siin olnud...mmm peaaegu 4 kuud. Mul on hiigel suur voodi, terve mu tuba ongi voodit täis, seinad on soojad, nimelt kollased. Lisandiks on mul kamin ja suur aken, võin öelda, et maast-laeni, aga mitte päris. Ja mis peamine, kõik mu kaunid kleidikesed ripuvad vahvasti nööri otsas mille ma seina külge meisterdasin. Esimene öö uues toas oli äärmiselt kreatiivne, ma oli pähe võtnud, et kavatsen selle toa teha täpselt selliseks nagu mulle meeldib, ilma mittemingisuguste vahenditeta! Tim the toolman! Nii mul ongi seelik ümber lambi ja köögist võtsin laualina ära ja meisterdasin endale kardinad! Kruvisin pulga külge kaks vigurit ja "Kodu & Aed" või ajakiri "Ruum" leiunurk. Lihtsalt ja odavalt!? Ma olen väga rahul! Järgmisel päeval oli mul tööl palgapäev ja ostsin küünlaid ning viirukeid, lausa romantika. Pitsikestega linane voodipesu ja kaltsuvaip Portobello turult.

Ilmselgelt ei ole ma enam mittemingisugune brünett, vaid blond. Oh, kes seda uskunud oleks, kõigevähem muidugi mina, sest vaevalt keegi väga mõtleb minu juuste peale.
Kuidas ma blondiks sain? Nii nagu minupuhul ikka asjad käivad, äärmiselt spontaanselt. Olin tööl ja järsku seisis akna taga kole blond tüdruk. Kelle riided olid ka koledad. Ja siis ma mõtlesin, et miks ma teda vaatama jäin kui ta ei olnud noo. see päris?!? jah. On aeg. Marian lets do it! Helistasin siis rõõmsalt oma juuksurile ja olemas.
Siis ma kirjutan siia kuidas ma olin terve pühapäeva Superstaar! Olen koguaeg pidanud seda riiete kokku ostmist haiguseks. Kinnis-idee kanda ainult ühe korra ühte outfiti ja väljendada täielikult ennast oma rõivastusega. See kõlab mõistlikult, sest niimoodi inimesed teevadki. Minupuhul on see muidugi äärmuslik, sest kogu mu riietemajandus on ületanud absoluutselt kõik piirid. Ma võtan asja niivõrd tõsiselt, et alustan hommikul ärgates järgmiseks päevaks outfiti kombineerimist ja kui ma lõunaks ei ole seda suutnud välja leiutada oma garderoobist siis torman lõunapausil otsima seda midagi?! Ja olen otsustanud loobuda toodete kroonidesse arvutamisest ning fakit. ma olen 20 ! haha, kui tobe, ma olen 20, MA OLEN NAINE! veel tobedam. Aga põhimõtteliselt ma jumaldan riideid ja värve ja Londonit seega ma peangi seda tegema. Ja nüüd lõpuks ometi ei pea ma mõtlema, et there is always an excuse!
Möödunud pühapäev. Blond kihar. Helesinised lipsuga kontsad. Vintage türkiis uuuuuuuhhhh mis kleit. Mustad läbikumavad sukad...
Töökaaslastega oli meil pühapäevane kollektiivne jooming. Ülemus maksis kõik kinni mis me tarbisime ja käisime Brick Lanel baarides, turgudel. Nii kui siseneda Brick Lane siis lööb sulle jalaga näkku MOOD,VÄRVID,MUUSIKA,LONDON,PIDU,ÕNNNNN. Ja mu armastatud töö kollektiivi hakkasid järjest tülitama fotograafid: I am sorry, ma olen ajakirjast,teen blogi,olen tänava fotograaf, disainer... jne. lausega, u loooook amazing, may we borrow her for a sec. and take a few photos. Ja teadagi, ütlesid mu kolleegid, cammmoon she LOVES IT! Lihtsalt uskumatult naljakas, ma ei saanud 5 minutit ka kõndida ilma, et keegi poleks palunud lasta mind pildistada. Sain eriti palju toredaid uusi tuttavaid. Värvilisi!
Sain tuttavaks naisega, kes küsis, kas ma ei tahaks olla tema ehete modelliks, need ehted on kõigest tehtud. Vanad mänguasjad, suled, mudelautod , kõikke! Rääkisime juttu, heitsin tema teki peale lebosse, jõime veidi viina! Järgmine pühapäev. Kell 5. Brick Lane. Pildistamine ajakirja jaoks. 4 tundi. 300 naela.
Uskumatult piinlik on niivõrd õli olla ja öelda töökaaslastele oooooh ma olen juba väsinud sellest pildistamisest, ärge teie minust rohkem piltte tehke! hahha. Aga see oli tõesti niiivõrd tore lihtsalt!

Tööl läheb mu suurepäraselt, mul on nüüdseks juba päris palju vastutust kogu selles restorani kremplis. Vastutan kogu muusika eest, teen iga 2-3 nädala tagant uue playlisti, oleneb kuidas jõuan. Koostan graafikuid, ühesõnaga kõikke mida vaja. Töötan koguaeg! Mis on kohati väga stressirohke, sest otseloomulikult kogu mu sotsiaal elu leiab aset siis. kui on pime! ja restorani uksed lukus!
Olen enda ülemusega saanud väga-väga heaks sõbraks! See teeb kohati koos töötamise keeruliseks, kuid iga päev on eriti nauditav kogu selle koormuse juures ka. Näiteks läheme see Pühapäev peole. Mina, mu boss, tema boyfriend, ta on nimelt gay. Pluss veel 3 ta "head sõpra" hehe. Love him!

Kui väike üks London olllla võib?!?!?
Laupäeva hommikul ärkasin ülesse eriti kummalise kõne peale. Nimelt helistas mulle Mario (my babe) ja teatas, et ta on afterpartyl ja sai just mu ülemusega tuttavaks! Aga see ei saa olla võimalik, sest nad ei ole mitte kunagi näinud üksteist ja mitte midagi ja miks peaks minu ülemus saama Marioga afterpartyl kell 10 hommikul tuttavaks?!
Nii uskumatu kui see ka pole, oli Mario parajasti järjekorras jooki juurde hankimas ja keegi ta sõber ütles, Marioooo. Minu ülemus Ewan oli parajasti seal samas kõrval olnud ja hiljem ütles ta mulle, et ainuke Mario kellest ta kuulnud on, on siis minu kaudu. Ta teadis ainult ta nime ja et ta on must. Ta läks ta juurde, varajane hommikutund, küsis: Kas Sa oled Mario? -Jah! Kas sa Mariani tead? Jah, why,what?!?!?! mmmm i am her manager ! hahahahhaha! Mario oli täiesti segaduses sellepeale, et misssasja. Aga ma olin talle eelnevalt rääkinud, et Ewan on üüratult khuul ja minu sõber. Igatahes hakkasid nad koos edasi pidutsema. Ewan saatis mulle tõestusmaterjaliks telefoniga pildi ja otseloomulikult ma ühinesin pidutsema hommikul kell 11.
Only here!!!!

Ma olen üle pingutanud. Otsutasin, et aitab kogu talvevarust ja lähen trenni. Nädal aega sain rõõmsalt rügada kuni tänaseni. Käisin 4 korda nädalas hommikul enne tööd poolteist tundi jõusaalis ja seejärel lõunapausid kasutasin pilateseks. Tööle jooksuga tagasi ja ma ei liialda kui ma ütlen, et see restokas on avamisest kuni sulgemiseni inimesi täis topitud! Nad seisavad maja ees ja ootavad järjekorras vaba lauda! On alles nälg!
Oma lühikese elu jooksul olen ma olenud spordi vältija. Okei, hops-hops aeroobika, uued nike potased, paar kuud, jälle uus vaimustus sama lugu. Ühesõnaga mina tegin muid asju!
Ja ma ju suitsetan ka palju. Esimest korda andis mu suitsetamine täna tunda väga tugevalt. Praktiliselt võimatu oli hingata. Ohkisin nagu vana parm balti jaama turu number 1,2 trammi peatuses! Tulin tööle tagasi trennist ja eriti kiire päev oli, jooksin treppidest ülesse-alla, alla ülesse. 4 ja pool tundi. Ja siis ! hahaha, MA MINESTASIN JA KUKKUSIN TREPIST ALLA! Pilt läks mustaks ja kolinaga kukkusin alla, kliendid olid shokeeritud ja mina oimetu. Otsaesine verine ja pikali maas. Mul hakkasid pisarad jooksma sest ma põrutasin peaga metallist käepuu vastu ja samal ajal ma loomulikult juba naersin, kui tobe see võis välja näha. Kliendid ei naernud, nad olid kohkunud, et ma sealt alla sadasin ja verine olin ja naersin !

Kui naiivselt kõlab lause, Ma olen iga päevaga ÜHA õnnnnelikum! Ma tahaksin seda öelda, mitte kirjutada, läbi huumori prisma ja näiteks õhupalli heeliumit enne endale sisse tõmmata!
Aga nii on.
Ma ei raatsi isegi nädalaks siit ära minna. Sõidan bussiga, kuigi buss on aeglasem, et imetleda hommikuti oma imeilusat Londonit. :)

noooo. kaua võib?! hehhehe.
love. igatsen ka teid kullakallid, aga Tulge mulle küllla ! Mul on hiiigel voooodi!