koduloomad.

Eile tulin töölt koju, täna on mul nimelt vaba päev. Vaatasime Lee'ga filmi, jõime teed ja sõime küpsiseid, viirulid ja küünlad, jah ma üritan pildi eriti mõnusaks joonistada, et oleks arusaadav, mul ei olnud aimugi saabuvast õudusest!
Panin selga oma mõnusa öö ülikonna(mida mul pole) aga ma ütlesin, et pilt peaks olema eriti mõnus. Lee juba magas, lebasin voodis ja üks hetk avastasin ennast kratsimas!
Üle terve kere, asi sai alguse kaelast ja liikus sujuvalt edasi kätele, ning jalgadele. Ma ei saagi aru, et mida ma siis mõtlesin oma arukesega, rõõmsalt pikutasin ja sügelesin siis ! haha
Lausa tund aega, järsku lõi pähe, what the hell, mida ma teen, miks ma ennast sügan, hüppasin voodist välkkiirusel välja vannituppa, esialgu pimestas mind lambi ere valgus. Kuid seal nad olid, näritud kupud üle terve mu keha!!!!!!! Milline rõõm! Soovimatud tegelased on otsustanud kolida minu voodisse ja ei mingit mmm äkki me võime siin natuke paikneda ja üüri jagada või midagi ?!?! ei, nad lihtsalt on seal ja näksivad mind!
Vaatasin siis ennast peeglist, vähemalt 20-30 hammustust, sügasin edasi. Mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen, sest kui ma öö elutoas veedaksin, siis arvatavasti on nad ka seal. Üks mis kindel sinna voodisse ma tagasi minna ei kavatsenud, kell oli pool 5. Läksin tagasi oma tuppa, Lee magas südamerahus, ma panin tule põlema, ütlesin valjuhääldusse : LEE ärkka ülesse, THERE 's SOMEONE IN THE BED!!!!!!! sest mul ei löönud pähe ükski inglisekeelne nimetus neil tegelastele kes seal olid, blood suckers, suckers anyway! Vaene Lee, sai shoki, tõstis oma unise pea ehmunult vasakule ja KÜSIS, WHAT , WHO IS IN THE BED?! Ma seisin ukse juures ja sügasin jalga ja ütlesin, welll those little animals !
Hakkasin siis voodit läbi kammima, tõstsin padja ülesse, lihtsalt mingid tüübid jalutavad Minu padja all! Tükki 7 leidsin padja alt! Sel hetkel juba õudusega kujutasin ette mis impeeriumi nad madratsi alla on rajanud! Tõstsin madratsi ülesse, ohoi, tõeline sigin-sagin, New York minu madratsi all! Ilmselgelt kogu tekkide ja voodipesu pesemisest ei piisa, et nad hävitada!
Eile öösel vahendite puudumise tõttu piserdasime susvalisi spreisid voodisse, sest ikkagi kemikaal äkki aitab. Jah, ma ei ole mingisugune Mäkaiver! Ma olin üsna sabinas varajasel hommikutunnil peab siinkohal nentima! Lee leidis sääse Offi, katsime näod rätiku sisse, missioon TONDIPÜÜDJAD! Olime nagu kaks terrorist silmad vilkusid vihast! Lasime terve voodi deodorante ja Off i täis , siis meie kehad, from top to toe! Terves toas ei olnud tikutopsi jagu ka õhku mida hingata! Kordamööda hingeldasime aknapeal. Magasime siis oma varustusega voodis . Täna hommikul tipa-tapa otsima mürkki! Kust saab mürkki?!? Ma ei ole pidanud selliste probleemidega tegelema eelnevalt, apteek?!? Saime erinevaid tõrjeid, kogu patjade,tekkide krempel pesumasimas, Ariel annab tuld! Madratsi mürgitan ära vahetult enne kodust väljumist, sest see on tappev ka minule. Mul juba öösel tekkis hirm, et äkki hommikuks on voodis kaks suuremat laipa, inimlaipa ja rodukond väikeseid putukaid, kõigil sussid püsti ! hehehe
igatahes, väga pahasti ! Palun minge ära ja ärge tagasi tulge mu voodisse!

Hei! olen elus!

Taaskord on möödunud viimasest sissekandest terve igavik. Aga vahepeal käis Kadri siin. Tuli Amsterdamist ridiküli taolise kotiga ja lahkudes oli lukk igatahes puruks. Jah! Me käisime poodides. Jah me raiskasime esimese 2 päevaga piinlikult suure summa raha kuskile...?
Aga see ei ole tähtis, sest meil oli puhast kvaliteet aeg. Ma ei taha endast jätta muljet, nagu me oleksime siin puhanud ja muuseumides käinud... Puhtakujuline reiv.

Ja Londonis on kevad juba tükk aega ja minu südames endiselt täpselt sama lugu! Mis on tähtis?
Mul on oma kodu. Päris oma imeilus tuba, rajoon jäi küll samaks, sest ma tunnen ennast siin juba täitsa koduselt ja kes viitsiks rentida rekka, et kogu mu kraam teise linnaotsa sõidutada? Uskumatu, kui mu tuba vaadata, ei paista kuskil otsast tõde, et ma olen siin olnud...mmm peaaegu 4 kuud. Mul on hiigel suur voodi, terve mu tuba ongi voodit täis, seinad on soojad, nimelt kollased. Lisandiks on mul kamin ja suur aken, võin öelda, et maast-laeni, aga mitte päris. Ja mis peamine, kõik mu kaunid kleidikesed ripuvad vahvasti nööri otsas mille ma seina külge meisterdasin. Esimene öö uues toas oli äärmiselt kreatiivne, ma oli pähe võtnud, et kavatsen selle toa teha täpselt selliseks nagu mulle meeldib, ilma mittemingisuguste vahenditeta! Tim the toolman! Nii mul ongi seelik ümber lambi ja köögist võtsin laualina ära ja meisterdasin endale kardinad! Kruvisin pulga külge kaks vigurit ja "Kodu & Aed" või ajakiri "Ruum" leiunurk. Lihtsalt ja odavalt!? Ma olen väga rahul! Järgmisel päeval oli mul tööl palgapäev ja ostsin küünlaid ning viirukeid, lausa romantika. Pitsikestega linane voodipesu ja kaltsuvaip Portobello turult.

Ilmselgelt ei ole ma enam mittemingisugune brünett, vaid blond. Oh, kes seda uskunud oleks, kõigevähem muidugi mina, sest vaevalt keegi väga mõtleb minu juuste peale.
Kuidas ma blondiks sain? Nii nagu minupuhul ikka asjad käivad, äärmiselt spontaanselt. Olin tööl ja järsku seisis akna taga kole blond tüdruk. Kelle riided olid ka koledad. Ja siis ma mõtlesin, et miks ma teda vaatama jäin kui ta ei olnud noo. see päris?!? jah. On aeg. Marian lets do it! Helistasin siis rõõmsalt oma juuksurile ja olemas.
Siis ma kirjutan siia kuidas ma olin terve pühapäeva Superstaar! Olen koguaeg pidanud seda riiete kokku ostmist haiguseks. Kinnis-idee kanda ainult ühe korra ühte outfiti ja väljendada täielikult ennast oma rõivastusega. See kõlab mõistlikult, sest niimoodi inimesed teevadki. Minupuhul on see muidugi äärmuslik, sest kogu mu riietemajandus on ületanud absoluutselt kõik piirid. Ma võtan asja niivõrd tõsiselt, et alustan hommikul ärgates järgmiseks päevaks outfiti kombineerimist ja kui ma lõunaks ei ole seda suutnud välja leiutada oma garderoobist siis torman lõunapausil otsima seda midagi?! Ja olen otsustanud loobuda toodete kroonidesse arvutamisest ning fakit. ma olen 20 ! haha, kui tobe, ma olen 20, MA OLEN NAINE! veel tobedam. Aga põhimõtteliselt ma jumaldan riideid ja värve ja Londonit seega ma peangi seda tegema. Ja nüüd lõpuks ometi ei pea ma mõtlema, et there is always an excuse!
Möödunud pühapäev. Blond kihar. Helesinised lipsuga kontsad. Vintage türkiis uuuuuuuhhhh mis kleit. Mustad läbikumavad sukad...
Töökaaslastega oli meil pühapäevane kollektiivne jooming. Ülemus maksis kõik kinni mis me tarbisime ja käisime Brick Lanel baarides, turgudel. Nii kui siseneda Brick Lane siis lööb sulle jalaga näkku MOOD,VÄRVID,MUUSIKA,LONDON,PIDU,ÕNNNNN. Ja mu armastatud töö kollektiivi hakkasid järjest tülitama fotograafid: I am sorry, ma olen ajakirjast,teen blogi,olen tänava fotograaf, disainer... jne. lausega, u loooook amazing, may we borrow her for a sec. and take a few photos. Ja teadagi, ütlesid mu kolleegid, cammmoon she LOVES IT! Lihtsalt uskumatult naljakas, ma ei saanud 5 minutit ka kõndida ilma, et keegi poleks palunud lasta mind pildistada. Sain eriti palju toredaid uusi tuttavaid. Värvilisi!
Sain tuttavaks naisega, kes küsis, kas ma ei tahaks olla tema ehete modelliks, need ehted on kõigest tehtud. Vanad mänguasjad, suled, mudelautod , kõikke! Rääkisime juttu, heitsin tema teki peale lebosse, jõime veidi viina! Järgmine pühapäev. Kell 5. Brick Lane. Pildistamine ajakirja jaoks. 4 tundi. 300 naela.
Uskumatult piinlik on niivõrd õli olla ja öelda töökaaslastele oooooh ma olen juba väsinud sellest pildistamisest, ärge teie minust rohkem piltte tehke! hahha. Aga see oli tõesti niiivõrd tore lihtsalt!

Tööl läheb mu suurepäraselt, mul on nüüdseks juba päris palju vastutust kogu selles restorani kremplis. Vastutan kogu muusika eest, teen iga 2-3 nädala tagant uue playlisti, oleneb kuidas jõuan. Koostan graafikuid, ühesõnaga kõikke mida vaja. Töötan koguaeg! Mis on kohati väga stressirohke, sest otseloomulikult kogu mu sotsiaal elu leiab aset siis. kui on pime! ja restorani uksed lukus!
Olen enda ülemusega saanud väga-väga heaks sõbraks! See teeb kohati koos töötamise keeruliseks, kuid iga päev on eriti nauditav kogu selle koormuse juures ka. Näiteks läheme see Pühapäev peole. Mina, mu boss, tema boyfriend, ta on nimelt gay. Pluss veel 3 ta "head sõpra" hehe. Love him!

Kui väike üks London olllla võib?!?!?
Laupäeva hommikul ärkasin ülesse eriti kummalise kõne peale. Nimelt helistas mulle Mario (my babe) ja teatas, et ta on afterpartyl ja sai just mu ülemusega tuttavaks! Aga see ei saa olla võimalik, sest nad ei ole mitte kunagi näinud üksteist ja mitte midagi ja miks peaks minu ülemus saama Marioga afterpartyl kell 10 hommikul tuttavaks?!
Nii uskumatu kui see ka pole, oli Mario parajasti järjekorras jooki juurde hankimas ja keegi ta sõber ütles, Marioooo. Minu ülemus Ewan oli parajasti seal samas kõrval olnud ja hiljem ütles ta mulle, et ainuke Mario kellest ta kuulnud on, on siis minu kaudu. Ta teadis ainult ta nime ja et ta on must. Ta läks ta juurde, varajane hommikutund, küsis: Kas Sa oled Mario? -Jah! Kas sa Mariani tead? Jah, why,what?!?!?! mmmm i am her manager ! hahahahhaha! Mario oli täiesti segaduses sellepeale, et misssasja. Aga ma olin talle eelnevalt rääkinud, et Ewan on üüratult khuul ja minu sõber. Igatahes hakkasid nad koos edasi pidutsema. Ewan saatis mulle tõestusmaterjaliks telefoniga pildi ja otseloomulikult ma ühinesin pidutsema hommikul kell 11.
Only here!!!!

Ma olen üle pingutanud. Otsutasin, et aitab kogu talvevarust ja lähen trenni. Nädal aega sain rõõmsalt rügada kuni tänaseni. Käisin 4 korda nädalas hommikul enne tööd poolteist tundi jõusaalis ja seejärel lõunapausid kasutasin pilateseks. Tööle jooksuga tagasi ja ma ei liialda kui ma ütlen, et see restokas on avamisest kuni sulgemiseni inimesi täis topitud! Nad seisavad maja ees ja ootavad järjekorras vaba lauda! On alles nälg!
Oma lühikese elu jooksul olen ma olenud spordi vältija. Okei, hops-hops aeroobika, uued nike potased, paar kuud, jälle uus vaimustus sama lugu. Ühesõnaga mina tegin muid asju!
Ja ma ju suitsetan ka palju. Esimest korda andis mu suitsetamine täna tunda väga tugevalt. Praktiliselt võimatu oli hingata. Ohkisin nagu vana parm balti jaama turu number 1,2 trammi peatuses! Tulin tööle tagasi trennist ja eriti kiire päev oli, jooksin treppidest ülesse-alla, alla ülesse. 4 ja pool tundi. Ja siis ! hahaha, MA MINESTASIN JA KUKKUSIN TREPIST ALLA! Pilt läks mustaks ja kolinaga kukkusin alla, kliendid olid shokeeritud ja mina oimetu. Otsaesine verine ja pikali maas. Mul hakkasid pisarad jooksma sest ma põrutasin peaga metallist käepuu vastu ja samal ajal ma loomulikult juba naersin, kui tobe see võis välja näha. Kliendid ei naernud, nad olid kohkunud, et ma sealt alla sadasin ja verine olin ja naersin !

Kui naiivselt kõlab lause, Ma olen iga päevaga ÜHA õnnnnelikum! Ma tahaksin seda öelda, mitte kirjutada, läbi huumori prisma ja näiteks õhupalli heeliumit enne endale sisse tõmmata!
Aga nii on.
Ma ei raatsi isegi nädalaks siit ära minna. Sõidan bussiga, kuigi buss on aeglasem, et imetleda hommikuti oma imeilusat Londonit. :)

noooo. kaua võib?! hehhehe.
love. igatsen ka teid kullakallid, aga Tulge mulle küllla ! Mul on hiiigel voooodi!

peatükk pesa.

Illustreerivat piltti hetkel veel tehniliste viperuste tõttu lisada ei ole võimalik. Kuid seda saan ma teha homme. Nimelt on olen ma äsjane fotoaparaadi omanik. Just. Nimeks on tal nikon ja ta on pisike, sest ta peab mahtuma mu ridiküli. Niiviisi on meil lihtsam koos pidutseda.

Olen jätnud liiga pika vahe sisse eelmise postitusega, see tähendab seda, et teen lühidalt ja kokkuvõtlikult. Ehk siis: OLEN ÕNNELIK !
Siis kui üks seiklus otsa saab hakkab kohe teine. Räägin natukene oma tööst. Töötan kõvasti, 6 päeva nädalas ja 10 tundi päevas, pühapäevad on mul vabad. Eilsest olen abi-manager meie restoranis ja saan 2 naela tunnis rohkem. Kohustusi veidi rohkem, kuid mis peamine, toimub progress. Restokas on tore ja väga populaarne, seega koguaeg ülerahvastatud, (loe Tippi tuleb)

Kodu otsing Londonis on äärmiselt raske! Kuna sul on vaja meeletuid summasid deposiidiks ja kuu aja üür tuleb ette maksta. Ühesõnaga suure otsimise peale lõpuks leidsin siis agentuuri, mis pakub tubasid mõistliku hinnaga(muidugi Londoni mõistes). zone 2. Ja tööle lähen siit Oxford Circusesse ka ainult 25 minutit. Aga rohkem nagu positiivseid külgi ei olegi. Agentuur kuulub Ungarlastest venadele, kes üürivad siin rajoonis väetikestele tube. Vaatasin siis seda maja, nimelt elab siin 9 inimest. Selgus, et neil ei ole hetkel vaba single room'i ja suure veenmise peale jäin nõusse jagama tuba võõra inimesega. Küsisin siis murelikult, et kellega ometi tegu on?! Vastus oli selge ja sorav: suuurepärane tütarlaps, te saate sõpradeks ja teil saab lõbus olema. Jäin skeptiliseks, kuid mõtlesin, ahhhh mis siis ikka, katus peakohal ja voodi isegi ja nii. Toa uks oli lukus sest tütarlaps olevat tööl. Ostsin endale notsu koti sees.
Poetasin pagasi elutuppa ja otsustasin teha ülevaatliku jalutuskäigu minu uhiuues naabruskonnas. Hirmus hakkas. Ma ei olegi Londonis ma olen araabias. Isegi poed ei ole inglise keelsed rääkimata värvilisest rahvamassist. Austades siinset käekäiku, otsustasin sekelduste vältimiseks ja liigse tähelepanu tõmbamiseks musta salliga näo kinni katta nagu teistel. Kõndisin siis pilk aupaklikult maas, musta hürppi mässituna. Tõesõna, ei julenud isegi telefoniga rääkida, otsustasin, et teen uue jalutuskäigu päevavalguses ja ega mul siit kuskile mujale minna ka ju ei ole.
Sammusin kiiresti "kodu" poole, et uudistada oma uut toanaabrit. Janii. Avan ukse ja mida mina näen. Paljas, ihualasti istuv tegelane nõjatab kergelt kummutile. Ei mitte trimmis kehaga babe. Vaid saage tuttavaks, mu daamid ja härrad. See on Ilona 50. Pärit Poolast, tulnud Londonisse otsima seda midagi, milleks tema puhul osutus kirjaniku karjäär. Nimelt selgus järgmisel päeval, et ta tahab kirjutada raamatu dinosaurustest ja tuli Londonisse selleks, et abielluda Antonio Banderasega?!?! jah? mida? nii ta väitis.
Esimese ehmatusega lõin ukse kinni ja istusin põrandale maha.
Ma olen nüüdseks juba piisavalt treenitud erinevate olukorade jaoks. Üritasin leida positiivseid kiirekesi kogu selles olukorras ja ainus mis pähe lõi oli : comedy of errors!
leidsin ühe veel. mul ei ole külm ja katus ning lausa seinad on ümber ja keegi mulle otseselt nagu liiga ka ei tee, kuigi olukord on äärmiselt ebamugav. Otsustasin, et magan elutoas ja vaatan telekat. (mis naljakas sõna telekas). Läksin sõbralikult kööki ennast tutvustama pererahvale, köögis istus umbes 40 aastane naisterahvas( ema sa näed VÄGA hea välja) kood: punapea, kõik on naljakas. Ja ütles mulle hirmutavalt vigases inglise keeles: uare going to move to crazzzzy wommman. uhuuhuh, liiga palju informatsiooni. Ma juba sain aru, et ta oli paljas ja viiskümppi, see oli piisav. Küsisin, et kuidas ma selle televiisori süsteemi tööle saan, no et kanaleid näeks ja nii. Ja hetkega nägi ta minus vaenlast ja kodurahu rikkujat ning ütles vihaselt: ÖÖÖÖÖRAHU!
hästi, mine P....E ma ka maksan siin eksole! Ma ei hakka valjult näiteks CSI majaaamit vaatama või midagi. Ütlesin lihtsalt, okei, ma vaatan siis ise. Ma pean treenima seda enda õiguste eest väljas seismist...
Tahaks kirjutada nüüd huumori võtmes siia, et ahhhh olid ajad, nüüd oman vatist lossi Londoni kohal ja vikerkaar on voodi all...
TA ON MU KÕRVAL VOODIS JA NORSKAB. Ma väga ei julge vaadata, sest ta on alasti.
Köögis elavad hiigel prussakad on pisiasi selle suure prussaka kõrval. Ma puhtalt sellepärast lõpetan selle jutu, et mitte pühendada talle niipalju lauseid.
Üür on 5000 krooni. Tallinnas saaks selle raha eest ...... aga see ei ole minujaoks. Tallinn ei ole minujaoks hetkel.
Mina ja minu kauneim aksessuaar London. Minu kõige kõrgemad kontsad või siis kohevamad lokid. Oleneb mis tuju mul hommikul on. Tuju on alati hea. Ma sobin siia!
Mida ma teen kui ma tööd ei tee?
Pidutsen kõvasti. Mul on esimene sõber Lee. Tütarlaps Lõuna Africa Vabariigist. Ja siis minu babe Mario.:)
Ma isegi ei oska panna sõnadesse neid pidusid kus ma käinud olen. Reede õhtust pühapäeva pärastlõunani, unelev London ja tantsimisest väsinud jalad kodupoole vantsimas.
Kõik on ilus. Ja jäädvustada aitab minu uus punane sõber Niki. Jah ka nii võib.
Me nüüd kihlusime Londoniga ja varsti on pulmad.

mitte kõige suurem tüdruk, mitte kõige väiksemas linnas.

Olen ametlikult täiesti vihane. Ma elan arvatavasti terves linnas kõige halvema kohapeal. Võinoh. mis ma siin ikka niiväga elan, peatun kellegi Columbiast pärit noormehe Davidi juures.
Aga millest mu meelehärm tingitud on. Nimelt tulin täna Oxford Circus'est "koju" 3 tundi! Ja mitte esimest korda, vaid nii ongi! Mekasse saamiseks ei kulu pooltki niipalju aega, kui sealt tagasi rändeks.
Kuid sellega asi ei piirdu, utoopiline on lausa see summa, mis mul siit läheb ühe satsi peale - 100 krooni , ehk siis x2. edasi ja tagasi. Minul vaesel ei ole võimalust sellist rulli välja käia ei-ei. Noja ma ju ei tohiks viriseda kaa, ma pean üldse õnnelik olema, et õues ei pea magama!
...aga Tallinnast-Tartusse iga hommik ju ei sõidaks tööle ja siis õhtul tagasi, või mis?! (ja nii iga päev)
Ühesõnaga ma kavatsen õigepea hästi rikkaks hakata ja kolida zone ühte.
Kas saab olla veel tobedam süsteem, kui kogu Londoni metroo süsteem on täiesti geniaalne ja mugav-lihtne, siis siia tulev vagun on erand. Nimelt tänane rännak nägu välja Oxford Circusest Liverpool Street stationisse. Sealt tuleb võtta Hammersmith&City line ning põrutada ida suunas. Sõitta kaks peatust, minna maha Whitechapelis. Oodata uut metrood, et sellega jõuda Bow Roadile. Seejärel alles on mul võimalus hakata lähenema vajalikus suunas. Aga Ei, sealt ei ole võimalik otse sooja rongi istuda ja koju triivida, vaid 200 meetrit tuleb kõndida täiesti uude peatusesse ja oodata jälle! Vahepeal peaks ära mainima, et juba kilomeetri või isegi vähema pealt on keskonna muutus drastiline. Olin jälle getos, 200 meetrit tundus justkui 2 km olevat ja mitte, et ma oleksin rassist, kuid olin tõesti ainuke aarialane seal mail'. Ootasin kannatlikult ära uue metroo, jõudsin peatusesse Canary Wharf, sealt pidin võtma sama DLR'i metroo ja sõitma peatusesse Mudchute. Jess, lõpuks ometi minu peatus ja sealt pole enam palju, 15 minutit jalutada. Ning kõik, kohal !
Pikale venis see mu metroo süsteemi kirjeldus, aga mul oli vaja see siia kirja panna, sest alles nüüd tunnen, et olen normaal olekus tagasi. chill. Ja mul ei ole siin ju kedagi, kellele rääkida, kas-sa-tead-mis-ma-just-tegin stiilis. Muidugi Moki (minu kaisu morsk) kuulab alati kannatlikult kõik mu rõõmud ja mured ära. Nagu Tom Hanksil oli kaldale uhtudes oma Reede, siis minul on mister Mokken.
Nüüd vahetan teemat! Jah, peab nentima, et lihtne ei ole olnud. Episood my Ego is having a vacation ja teesklemine, et mind Ei huvita kõik need hüper ilusad kingad,rõivad,plaadipoed,kohvikud,pidustused hakkab lõpuks ometi ümber saama, ning Mari hästi kastetud,kobestatud,rohitud mullale hakkavad lillekesed kasvama.
Aga kiku sellepeale, et ma olen terve selle aja olnud põhjendamatult Õnnelik!
Muidugi oli masendav printida oma viimase leiva raha eest välja CV' sid (tükk maksab 10 krooni) ja ma räägin reaalsetest kogustest. Kõndida päevast-päeva, hommikust-õhtuni mööda kohvikud,restorane,baare,pubisid ja "ennast" poolmuidu pakkuda! Ja tulemus, Null mis null!
Karuteene oli selle episoodi nimi. Nimelt oli mu telefon välja lülitatud 4 päeva. Arvuti oli tumm ja isegi käekell ütles ülesse. Käisin siis telefoni poodides 10 minuti kauppa laadimas vaesekest.
Inglismaal ju peab olema kõik tagurpidi kui mujal ja isegi stepsel-mees on 3 oraga. Va oraakel selline! Uue masina hind 40 naela. Arvuti laadiaga olid lood veel keerulisemad, nimelt mu õunaga arvuti on vanakool ja omab teistmoodi laadiat, ta on Special! Seda ei toodeta enam ja uue jubina hind on 60 naela.
Kõndisin, jagasin CV'sid, aeg-ajalt käisin laadisin poes telefoni, lootes, et äkki on keegi sõnumi saatnud. 1 naelaga saab 5 minutit internetti tarbida, käisin meile lugemas. Nofffi!
Ja nii edasi. eksisin ära. Jäin kodutuks. Varastasin poola poiste leivapätsist kääru leivakest kui kõtu tegi rrrrrggh,rrrgh ! Ja olin õnnelik ! Sest mul on niiii põnev. Kõik on põnev. London on vist minujaoks valmis ehitatud. ;) Täis topitud värve ja muusikat.
Pettusin inimestes. Selline huvitav taktika, et Marian suures ahastuses tööd leida, lihtsalt käib teeb täispikad "proovipäevad" ja rügab ja mitte midagi. Tasuta tööjõud. Viimases kohas manager ütles mulle, et sul on see töökoht 95% olemas, ära otsi teisi kohtasid edasi, reedel alustad, mine osta endale mustad kingad ja särk ma helistan sulle täna õhtul ja ütlen mis kellaks sa tööle tuled reedel. Hui. Vabandust!
Mina muidugi tormasin poodi ostsin vajalikud produktid ja valmistusin õhulosse valmis ehitama. Kuid kõnet ei tulnudki. Ei vastanud minu kahele kõnele ka. Mhh, no mis siis ikka.
See postitus läheks liiga pikaks kui ma kirjutaksin siia kõigest.
Aga ma tahtsin jõuda selleni, nagu ikka maailmas asjad käivad, algul ei saa vedama ja seejärel nagu ei taha hästi pidama jääda. Tundub, et minunäol on tegu täna Londoni soovituima preiliga.;) Ei jõua ära joosta vot!
Hakkasin saatma oma CV sid valimatult Igalepoole, ma mõtlen nagu. igale-igalepoole. Ja õigesti tegin. Täna käisin 6 töövestlusel, tegin kaks proovipäeva.
–Vietnami restoran Picadilly Circuses, miinimum tunnipalk, okeid tipid.
–Fancy ööklubi Sohos, baaridaam-ettekandja, 3 naela suurem tunnipalk kui vietnamikas. Tipid ka suured.
–Uus Sushi restoran-lounge Notting Hillis, manager, tunnipalk 8 naela.
–Poshi juuksuri adminn. Palk väiksem kui 8 naela aga ikkagi päris posh oleks ju!
ja veel...
aga oeh. otsustasin, et ei hakka enam tilberdama ja ootama pakkumisi vaid teen valiku. Kõik need kohad on mind valmis tööle värvama homsest päevast. Mina valisin neist Vietnami restoka. Miks?!
...sest seal on armastus ja hing. Esimest korda tundsin, et võin olla päris see kes ma olen, isegi mu hipi peapael meeldis neile koos kogu minu endaga siiralt. Tegin usinalt tööd, naeratasin südamest, tippi tuli nii mis vurises. Kõige ihaldatum kollektiiv kus töötada. Kohe tekkis selline tugev kontakt töötajatega. Seal on pere, nagu oli African kitchenis. Pluss nad vajavad mind täis töökohale. 45 tundi nädalas. Kell 10 pannakse pillid kotti ja laupäeval suletakse varem, pühapäeviti on üldse kinni. Palkka saab iga 2 nädala tagant. Täpselt perfecto belissimo! Teistes kohtades mul ei oleks võimalust minna kuskile, kuhu ma lähen kell 3 öösel, kui koht sulgetakse. Ega väga kontserdile enam ei kipu!
... ainult 1 asi. Homme lähen veel ühele vestlusele. Kui ma sinna tööle saan, siis ma kiidan Jeesus Kristust! Tegu on Sohos paikneva muusika pesaga. Iga õhtu live muusika, kas siis bändi või Dj näol. Highly Funky koht! Täis muusikat. Selline enne pidu,peale pidu, seal pidu koht! Seal salvestataks raadio saateid laivis ja noored toovad demo plaate, et saada võimalus üks õhtu omal käel enda loomingut degusteerida. Ja keda nad sinna otsivad? Mind on õige vastus!
Positiivset,muusikat Armastavat energilist tütarlast ! homseni sellega.
oeh. kui palju oleks veel kirjutada. Alates sellest, kuidas mu keha või on see vaim, on hakanud tootma looduslikku narkootikumi, pidev erutus kogu ümbritsevast ja ameerikalikult lai naeratus näkku naelutatud... Siiiiralt üleni õnnelik olen ! In love with London and High on London!

Kuna ma saatsin CV sid igalepoole ja telefon helisesgi ja meilid hakksidki tulema. nonii. helises telefon. vastan. helllõu. Ja teiselpool torujüri küsib naisterahvas, kas Sa sooviksid tulla homme vestlusele? Mina muidugi kohe, et jah muidugi. Eeldades, et ettekandmise värk. Küsisin, et kuhu ma täpsemalt tulema pean. Ja ohoi, ma olin enda teadmata saatnud Londoni loomaaeda CV, nimelt pakkus tädike mulle kohta väikeloomade ja näriliste majas. Puuride puhastajana. See oli naljakas! Vanaema kui sa seda loed, ma tean, et kirud mind ilmselgelt taevani, et kuidas ma sellise oivalise pakkumise siis nüüd... Mu vanaema armastab ülekõige kõiksuguseid loomi.

Lisaks ettekandmisele hakkan tegema promotööd viiele Londoni kõige "eksklusiivsemale" klubile. Ehk siis. pean otsima rikkaid inimesi. Ja panema neid listi. Nendesse klubidesse saab ainult listi alusel sisse. Ja iga matsi pealt kes siseneb klubisse, kelle ma listi pistsin saan 10 naela. Seda saan teha kogu muu krempli kõrvalt. Kui ühel õhtul kasvõi 5 inimest läheb, teeb see juba 50 naela. Ja asi käib neljap.reede.laup. ehk siis äkki saabki 150 naela juurde nädalas?! See on äkki õhuloss. Aga vahva õhuloss. Ma ei kujuta ette muidugi, kust ma need inimesed välja võlun ja nii, aga teen proovi!

... eraldi lõik Kadrile. Üritan kahe, hiljemalt 3 nädala pärast oma kodu üürida. Niiet. unusta oma läpitopi ja London siit-ta-tuleb!

tahaks kõikki neid tänavamuusikuid ja majasid ja tänavaid ja kohvikuid.... kirjeldada detailselt. Enough is enough ja tafff inafff vanilla ninja moodi ka.

armastusega. õnnelik. männik.

eksra musid Liisule. õnnitlused mitteniiväga uude linna kolimise puhul.
Merkal oli sünnipäev. südameke.
Otu, kallis.
Vanaema Ära muretse!
Kadri tuleb kohe.
Anzu,ema. mul on mugavam kirjutada siia siis tegemistest, kui helllata. süda. kallid olete mulle.
nagu raadio elmar sünnipäeva õnnitlused, Elfriide 85.

London.

Lõpuks on mul mahti kirjutada siia enda tegemistest. Kadriga veedetud kaks nädalat kvaliteetaega on ümber saanud ja kätte on jõudnud London.
Reaalsus on hetkel see, et peale 9't tundi vantsimist mööda linna, on tulemus nullilähedane. Aga mina ise, olen endiselt rõõmsameelne ja ei lootnudki, et siia saabudes inimesed tormi hakkavad jooksma, et mind tööle värvata.
Aga ikkagi... 60'st väljaprinditud CV'st on mul alles 4 ja tõenäosus, et keegi CV'lt mu numbri telefonisse toksib ja helistab on ka kuidagi kahtlane, sest mulle näis see pigem viisakusena, et hästi, jäta oma CV, Sa ju tead, et praegu on rasked ajad ja sa tead, et me ei helista ja vastupidi.
Milline see lahendus siis välja võiks näha, et majanduskriis on vallutanud maailma ja oleme nüüd kõik hästi õnnetud ja mures...
Tobe on astuda sisse restorani,kohvikusse mis iganes. kõndida rõõmsalt leti äärde ja küsida, Hello, actually I'am looking for a .... ja juba sind katkestab väsinud ilmega naisterahvast, I'am sorry...
Ja rohkem negatiivseid emotsioone mul ei olegi hetkel, peale selle massiivse eelmise lõigu:)
London, mmm, ma naudin seda linna üleni. Täna leidsin tohutult vahva "keti" poode. ehk siis, neil on ühel tänaval pisikesed poed. Eraldi pood CD'de-vinüülide jaoks, kus leidub kõikke, sealt saab osta, vahetada, annetada plaadikesi ja poe atmosfäär oli maaliline. Nagu päris, sinise uksega ja suure vaateaknaga, puidust meisterdatud riiulid ja vahva lokkidega sell luitunud kampsikuga leti taga midagi paberile kribamas. Kõrval poodi astudes leidsin ma naiste kaltsupoe. Kuna mul on käsil hetkel intensiivne rahasäästmis periood, siis oleksin meeleldi peale sisse kiikamist otsa ümber keeranud ja sama teed mööda väljunud. Aga Ei. Loomulikult jäi mu riietehimulisele silmapaarile ette pitsist lilla lipsukestega kleit ja ma lihtsalt pidin. Kuid ainult 2 naela. Ja pealegi, see ost tõstis mu tuju jälle lakke ja andis initsiatiivi edasi jagada oma tseeveesid. Selle sama kompanii alla kuuluvad veel ehete, portselani,koomiksite-raamatute,filmide ja tekstiilide poed. Kõikides on sama süsteem, et saab vahetada ja tooted on eelnevalt tarbitud aratavasti aastakümnete vältel.
Täpsel sellises plaadipoes ma töötada ihkaksingi. Aga seal ei öelnud mulle noormees, et palun jäta CV ja me "helistame" vaid. Ma pean läbima testi. Ehk siis, helistan homme nende kontorisse ja küsin, kuna ma saaksin tulla testi täitma. Eeldatavasti tahavad nad teada, mida ma pean täpsemalt silmas armastuse vastu muusika suhtes. :) olen valmis.

Eile käisin getos. Kaugel ida-Londonis. Ma usun, et ma oleksin seal isegi natukene(või siis palju) kartnud, kui ma ei oleks getosse läinud Emilioga. Ta sõbrad üürivad seal pisikese raha eest suurt kodu (sest see on getos). Kõik on pärit Itaaliast ja otsivad oma väljundit Londonis. Minu rõõmuks oli seltskonnas master kokk, kes meisterdas ülimaitsva lasagne. Jõime veini ja alumisel korrusel oli stuudio, kus nad hakkasid salvestama podcasti raadio tarvis.

Homme alustan varakult ja üritan täna õhtul välja nuputada tõhusama plaani, kuidas leida töö. Mc Donaldisse ma täna veel uurima ei läinud, niiet pole viga:)
Homme panen oma uue pitsist kleidi ja hõbedased põlvikud jalga, pleier annab akule kuuma ja kohvitops käes on kohustuslik.
Sellist varianti, et ma nüüd Eestisse tagasi isegi korraks mõtetes tuleksin ei ekststeeri nagunii.
Seni, kuni mu pleier töötab on kõik super.
Järgmine postitus saabub koos töökohaga.
Minu suurimad tänud Agele kõige-kõige parema eest.

more.

http://rapidshare.com/files/174812036/04_Weird_Fishez.mp3.html

http://rapidshare.com/files/174820553/03_Fiori.mp3.html

vahvad lood.

lihtsalt :

http://rapidshare.com/files/174805283/Mehdi_Pocket_Piano_Joachim_remix.mp3.html

järgmine:

http://rapidshare.com/files/174808785/Peverelist_-_Infinity_Is_Now.mp3.html

http://rapidshare.com/files/174809995/Foals_-_Red_Socks_Pugie__Henrik_Schwarz_Remix_.mp3.html

N.E.R.D il käisin ka :)