London.

Lõpuks on mul mahti kirjutada siia enda tegemistest. Kadriga veedetud kaks nädalat kvaliteetaega on ümber saanud ja kätte on jõudnud London.
Reaalsus on hetkel see, et peale 9't tundi vantsimist mööda linna, on tulemus nullilähedane. Aga mina ise, olen endiselt rõõmsameelne ja ei lootnudki, et siia saabudes inimesed tormi hakkavad jooksma, et mind tööle värvata.
Aga ikkagi... 60'st väljaprinditud CV'st on mul alles 4 ja tõenäosus, et keegi CV'lt mu numbri telefonisse toksib ja helistab on ka kuidagi kahtlane, sest mulle näis see pigem viisakusena, et hästi, jäta oma CV, Sa ju tead, et praegu on rasked ajad ja sa tead, et me ei helista ja vastupidi.
Milline see lahendus siis välja võiks näha, et majanduskriis on vallutanud maailma ja oleme nüüd kõik hästi õnnetud ja mures...
Tobe on astuda sisse restorani,kohvikusse mis iganes. kõndida rõõmsalt leti äärde ja küsida, Hello, actually I'am looking for a .... ja juba sind katkestab väsinud ilmega naisterahvast, I'am sorry...
Ja rohkem negatiivseid emotsioone mul ei olegi hetkel, peale selle massiivse eelmise lõigu:)
London, mmm, ma naudin seda linna üleni. Täna leidsin tohutult vahva "keti" poode. ehk siis, neil on ühel tänaval pisikesed poed. Eraldi pood CD'de-vinüülide jaoks, kus leidub kõikke, sealt saab osta, vahetada, annetada plaadikesi ja poe atmosfäär oli maaliline. Nagu päris, sinise uksega ja suure vaateaknaga, puidust meisterdatud riiulid ja vahva lokkidega sell luitunud kampsikuga leti taga midagi paberile kribamas. Kõrval poodi astudes leidsin ma naiste kaltsupoe. Kuna mul on käsil hetkel intensiivne rahasäästmis periood, siis oleksin meeleldi peale sisse kiikamist otsa ümber keeranud ja sama teed mööda väljunud. Aga Ei. Loomulikult jäi mu riietehimulisele silmapaarile ette pitsist lilla lipsukestega kleit ja ma lihtsalt pidin. Kuid ainult 2 naela. Ja pealegi, see ost tõstis mu tuju jälle lakke ja andis initsiatiivi edasi jagada oma tseeveesid. Selle sama kompanii alla kuuluvad veel ehete, portselani,koomiksite-raamatute,filmide ja tekstiilide poed. Kõikides on sama süsteem, et saab vahetada ja tooted on eelnevalt tarbitud aratavasti aastakümnete vältel.
Täpsel sellises plaadipoes ma töötada ihkaksingi. Aga seal ei öelnud mulle noormees, et palun jäta CV ja me "helistame" vaid. Ma pean läbima testi. Ehk siis, helistan homme nende kontorisse ja küsin, kuna ma saaksin tulla testi täitma. Eeldatavasti tahavad nad teada, mida ma pean täpsemalt silmas armastuse vastu muusika suhtes. :) olen valmis.

Eile käisin getos. Kaugel ida-Londonis. Ma usun, et ma oleksin seal isegi natukene(või siis palju) kartnud, kui ma ei oleks getosse läinud Emilioga. Ta sõbrad üürivad seal pisikese raha eest suurt kodu (sest see on getos). Kõik on pärit Itaaliast ja otsivad oma väljundit Londonis. Minu rõõmuks oli seltskonnas master kokk, kes meisterdas ülimaitsva lasagne. Jõime veini ja alumisel korrusel oli stuudio, kus nad hakkasid salvestama podcasti raadio tarvis.

Homme alustan varakult ja üritan täna õhtul välja nuputada tõhusama plaani, kuidas leida töö. Mc Donaldisse ma täna veel uurima ei läinud, niiet pole viga:)
Homme panen oma uue pitsist kleidi ja hõbedased põlvikud jalga, pleier annab akule kuuma ja kohvitops käes on kohustuslik.
Sellist varianti, et ma nüüd Eestisse tagasi isegi korraks mõtetes tuleksin ei ekststeeri nagunii.
Seni, kuni mu pleier töötab on kõik super.
Järgmine postitus saabub koos töökohaga.
Minu suurimad tänud Agele kõige-kõige parema eest.