peatükk pesa.

Illustreerivat piltti hetkel veel tehniliste viperuste tõttu lisada ei ole võimalik. Kuid seda saan ma teha homme. Nimelt on olen ma äsjane fotoaparaadi omanik. Just. Nimeks on tal nikon ja ta on pisike, sest ta peab mahtuma mu ridiküli. Niiviisi on meil lihtsam koos pidutseda.

Olen jätnud liiga pika vahe sisse eelmise postitusega, see tähendab seda, et teen lühidalt ja kokkuvõtlikult. Ehk siis: OLEN ÕNNELIK !
Siis kui üks seiklus otsa saab hakkab kohe teine. Räägin natukene oma tööst. Töötan kõvasti, 6 päeva nädalas ja 10 tundi päevas, pühapäevad on mul vabad. Eilsest olen abi-manager meie restoranis ja saan 2 naela tunnis rohkem. Kohustusi veidi rohkem, kuid mis peamine, toimub progress. Restokas on tore ja väga populaarne, seega koguaeg ülerahvastatud, (loe Tippi tuleb)

Kodu otsing Londonis on äärmiselt raske! Kuna sul on vaja meeletuid summasid deposiidiks ja kuu aja üür tuleb ette maksta. Ühesõnaga suure otsimise peale lõpuks leidsin siis agentuuri, mis pakub tubasid mõistliku hinnaga(muidugi Londoni mõistes). zone 2. Ja tööle lähen siit Oxford Circusesse ka ainult 25 minutit. Aga rohkem nagu positiivseid külgi ei olegi. Agentuur kuulub Ungarlastest venadele, kes üürivad siin rajoonis väetikestele tube. Vaatasin siis seda maja, nimelt elab siin 9 inimest. Selgus, et neil ei ole hetkel vaba single room'i ja suure veenmise peale jäin nõusse jagama tuba võõra inimesega. Küsisin siis murelikult, et kellega ometi tegu on?! Vastus oli selge ja sorav: suuurepärane tütarlaps, te saate sõpradeks ja teil saab lõbus olema. Jäin skeptiliseks, kuid mõtlesin, ahhhh mis siis ikka, katus peakohal ja voodi isegi ja nii. Toa uks oli lukus sest tütarlaps olevat tööl. Ostsin endale notsu koti sees.
Poetasin pagasi elutuppa ja otsustasin teha ülevaatliku jalutuskäigu minu uhiuues naabruskonnas. Hirmus hakkas. Ma ei olegi Londonis ma olen araabias. Isegi poed ei ole inglise keelsed rääkimata värvilisest rahvamassist. Austades siinset käekäiku, otsustasin sekelduste vältimiseks ja liigse tähelepanu tõmbamiseks musta salliga näo kinni katta nagu teistel. Kõndisin siis pilk aupaklikult maas, musta hürppi mässituna. Tõesõna, ei julenud isegi telefoniga rääkida, otsustasin, et teen uue jalutuskäigu päevavalguses ja ega mul siit kuskile mujale minna ka ju ei ole.
Sammusin kiiresti "kodu" poole, et uudistada oma uut toanaabrit. Janii. Avan ukse ja mida mina näen. Paljas, ihualasti istuv tegelane nõjatab kergelt kummutile. Ei mitte trimmis kehaga babe. Vaid saage tuttavaks, mu daamid ja härrad. See on Ilona 50. Pärit Poolast, tulnud Londonisse otsima seda midagi, milleks tema puhul osutus kirjaniku karjäär. Nimelt selgus järgmisel päeval, et ta tahab kirjutada raamatu dinosaurustest ja tuli Londonisse selleks, et abielluda Antonio Banderasega?!?! jah? mida? nii ta väitis.
Esimese ehmatusega lõin ukse kinni ja istusin põrandale maha.
Ma olen nüüdseks juba piisavalt treenitud erinevate olukorade jaoks. Üritasin leida positiivseid kiirekesi kogu selles olukorras ja ainus mis pähe lõi oli : comedy of errors!
leidsin ühe veel. mul ei ole külm ja katus ning lausa seinad on ümber ja keegi mulle otseselt nagu liiga ka ei tee, kuigi olukord on äärmiselt ebamugav. Otsustasin, et magan elutoas ja vaatan telekat. (mis naljakas sõna telekas). Läksin sõbralikult kööki ennast tutvustama pererahvale, köögis istus umbes 40 aastane naisterahvas( ema sa näed VÄGA hea välja) kood: punapea, kõik on naljakas. Ja ütles mulle hirmutavalt vigases inglise keeles: uare going to move to crazzzzy wommman. uhuuhuh, liiga palju informatsiooni. Ma juba sain aru, et ta oli paljas ja viiskümppi, see oli piisav. Küsisin, et kuidas ma selle televiisori süsteemi tööle saan, no et kanaleid näeks ja nii. Ja hetkega nägi ta minus vaenlast ja kodurahu rikkujat ning ütles vihaselt: ÖÖÖÖÖRAHU!
hästi, mine P....E ma ka maksan siin eksole! Ma ei hakka valjult näiteks CSI majaaamit vaatama või midagi. Ütlesin lihtsalt, okei, ma vaatan siis ise. Ma pean treenima seda enda õiguste eest väljas seismist...
Tahaks kirjutada nüüd huumori võtmes siia, et ahhhh olid ajad, nüüd oman vatist lossi Londoni kohal ja vikerkaar on voodi all...
TA ON MU KÕRVAL VOODIS JA NORSKAB. Ma väga ei julge vaadata, sest ta on alasti.
Köögis elavad hiigel prussakad on pisiasi selle suure prussaka kõrval. Ma puhtalt sellepärast lõpetan selle jutu, et mitte pühendada talle niipalju lauseid.
Üür on 5000 krooni. Tallinnas saaks selle raha eest ...... aga see ei ole minujaoks. Tallinn ei ole minujaoks hetkel.
Mina ja minu kauneim aksessuaar London. Minu kõige kõrgemad kontsad või siis kohevamad lokid. Oleneb mis tuju mul hommikul on. Tuju on alati hea. Ma sobin siia!
Mida ma teen kui ma tööd ei tee?
Pidutsen kõvasti. Mul on esimene sõber Lee. Tütarlaps Lõuna Africa Vabariigist. Ja siis minu babe Mario.:)
Ma isegi ei oska panna sõnadesse neid pidusid kus ma käinud olen. Reede õhtust pühapäeva pärastlõunani, unelev London ja tantsimisest väsinud jalad kodupoole vantsimas.
Kõik on ilus. Ja jäädvustada aitab minu uus punane sõber Niki. Jah ka nii võib.
Me nüüd kihlusime Londoniga ja varsti on pulmad.